Minu terve aasta...
See aasta on mulle olnud kõige erilisem ja kõige tavalisem, kõige üllatuste rohkem ja kõige kodusem. Täna on minu viimane koolipäev ja veel vaikse hirmuga kõnetavad mind sõnad: "Treffneri abiturent." Ei usukski, et see aeg on nii kiiresti kätte jõudnud ja see aasta nii kiiresti möödunud, kui poleks olnud kõiki neid ägedaid sündmusi minu elus. Juba alustades minu uuest klassist, kes võttis mind nii soojalt ja südamlikult vastu. Ma olen nii õnnelik, et minu klassis on nii palju nii toredaid inimesi, kes on selle aasta lihtsalt suurepäraseks teinud. Juba esimesel nädalal reis Tallinnasse, need mitmed istumised, sünnipäevad, tutvumised, kasvõi klassivanemaks saamine, kõik, kõik, on mulle olnud nii kallis ja tore.

Täna, kui mu klass kõik kodudesse või reisidele laiali lähevad, on mul ühte moodi nii heameel kui ka kurbus südames. Kahju on, et kõik elavad üksteisest nii kaugel, kuid teadmine, et aastaga on nii headeks sõpradeks saadud, rõõmustab mind. Ma olen ka õnnelik, et ma pole kaotanud ühendust oma Belgia aasta jooksul nii paljude teiste heade sõpradega. Vanad klassid on mulle kõik siiamaani nii armsad ja kallid. Kõige rohkem kurvastan,  kuna tean, et järgmisel aastal, ei näe ma enam oma vana treffneri klassi kooli peal ja et ilmselt kui Te kõik olete ülikoolis, on teil veel vähem aega, et väljas käia ja kokku saada. Kuid see paneb kõiki neid hetki, mis meil on olnud veel rohkem hindama ja ma olen nii õnnelik, et mul on sõpru, keda ma tean juba enne esimest klassi.

Kindlasti ei saa ma jätta mainimata oma trennikaaslasi, kellega oleme näinud see aasta kõiki kõige hullemaid piinu, kuid ka rõõme. Uskumatu, et ka trenn on nüüd läbi. Viimane esinemine sadamateatris, lõpetamine on tähendanud mulle väga rasket pinget ja koormust,  nii siis tantsude õppimise, arvestuste kui ka sünnipäeva korraldamise tõttu. Tundub nagu ma oleksin kogu aeg maratoni jooksmas, öeldes igal pöördel, et järgmine kord puhkan ja veidi veel. Selline suhtumine on ilmselt tervet mu aastat kirjeldanud. Üritades teha nii palju kui võimalik, olen tihti avastanud, et suudan rohkemgi veel, aga maksan selle eest ränka hinda une ajalt ja oma meelistegevustelt.

Sügisel mega äge tripp yfukatega Ida- ja Länne-Virumaale, oli alles algus, MEPil käimine ja sealt edasi rahvusvahelisel MEPil Inglismaal käimine, väike-suur sünnipäevapidu, klassireis, mille korraldamine oli veel üks proovile panev üritus -need on mull ühed mu parimad mälestused ja järjekordselt muudavad selle kõik nii toredaks need inimesed, kes seal olid ja kellega kohtusin. Igakord üllatun, kui avastan, kuidas kõigest mõne päevaga võid leida endale nii ägedad sõbrad ja kuidas juhuse läbi võib kõik muutuda.

Kindlasti oli see aasta ka mure hetki ja tagasilööke, näiteks käeluu murdmine ühel ilusal talve ilmal Grete sünnipäevale kooli tulles. Inglismaal käimise tõttu kõigis ainetes järelarvestuste tegemine. Aasta jooksul kimbutanud haigused, puudumised, mitmel rindel võitlemised, on annud mulle väärtuslike kogemusi ja ma loodan, et leian endas veel veidi jaksu ja jõudu, et seda kõike jätkata. Kirjutada valmis oma uurimustöö, teha  ära autojuhiload, reisida nii belgiasse kui ka Slovakkiasse, saada kokku kõigi oma uskumatult heade sõpradega, kes on laiali üle maalima... veidi veel, eks hiljem puhkan....

Ma tõesti võin öelda, et olen rampväsinud, aga samas tunnen, et olen rahul sellena, kes olen, olen õnnelik oma aasta ja kõigi sündmuste üle ja loodan, et suudan jätkata samamoodi veel edasi. Ilmselt ei ole see päris õige hetk uusaastalubadusteks, aga ma luban endale, et kõik läheb ainult paremini ja kannan seda optimismi endas edasi.

Viimased päevad veel...

Ma avastasin üllatusega, et ei ole terve juunikuu jooksul ühtegi postitust teinud. Minu viimane kuu siin on lihtsalt lennanud linnulennul!!

Kuid nii nagu enamikel, teil, Eestis on alaud vaheaeg ja nüüd peate juba Jaanipäeva, pole minul veel kool läbi ja viimaste nädalate keskseks teemaks on eksamid. Lõpueksamid poolele linnale, mis tähendab, et linn on põhimõtteliselt välja surnud ja raamatukogud on pungil täis õpilasi ninadega raamatutes.

Eks ma olen ka siin ikka õppinud ja kõüik eksamid v.a prantsusekeele kaasa teinud. Nii siis olen minagi pm lõppueksamid ära teinud ja pm kui mul prantsuse keel oleks ka mingil levelil, saaksin ma minna järgmine aasta ülikooli... :D Siinse süsteemiga pead sa kõikidel eksamitel ja ka aasta jooksul vähemalt 50% saama, siis oled sa kooli lõpetanud ja võid minna ükskõik mida ülikooli õppima. Ainult mõndade suunade, nagu meditsiini jaoks peab katseid tegema. Aga samas kui sa 50% pole kätte saanud siis pead klassi kordama, mida minu klassis olevatest inimestest ligi veerand on juba teinud. Tegelikkuses mulle tundub see süsteem stressivabam ja kokkuvõttes saavad kõik inimesed ülikooli, lihtsalt erineva vanusega...

Kuid eksamitest oli mulle siiski kõige kergemaks matemaatika I osa, egk siis algebra vms (matemaatika terviklikult kestis kuskil 10 tundi ja kahe päeva jooksul), kõige raskem oli bioloogia, mis ilmselt ka keele pärast, kuigi bioloogias (ka majanduses) kasutasin ka sõnaraamatut eksami ajal, on see keelekasutus liiga raske isegi minu sõnaraamatu jaoks ja ka liiga raske minu inglise keele oskuseks... kuid eksnäis kui palju protsente ma teenin. Minu klassikaaslaste suurim hirm oli hollandi suuline eksam, mis oli olnud täielik katastroof pooltele õpilastele. Päris mitmed õpilased olid selle ajal isegi nutma puhkenud!! Sealne õpetaja on ka üsna range mõnikord. Mulle tundus see õpetaja aga üli sõbralik ja eksam oli ka mõnusa atmosfääriga.

Examite vahepeal, kui kogu mu klass läks koju õppima, käsin mina siis Pamega linnas, inimtühjades poodides, Brüsselis, Gentis ja nii sama. Muidugi põhiline eesmärk oli mulle kleidi leidmine balliks, mis oli tõsiselt võimatu ülesanne. Leida kleit, mis oleks ühteaegu nii ilus, mitte ulmeliselt kallis ja ka mitte masstoodang... võimatu.



Lisaks tegime vahepeal Kotrynaga kuljaši suppi ehtsa ungari retseptiga :D Sõitsime 20 km jalgrattastega Aarschotti kinno ja siis tagasi ;) ja käisime  šokolaadibaaris. See nädal lahkus ka Pame, mis oli üks kõige kurvemaid hetki minu vahetusaasta jooksul :(

(ma olen juba üsna pro jalgratta sõidu ajal pildistamisega... või kasvõi internetis käimiseni ja sms kirjutamiseni.. mis tegelikult on vist seadusevastane)

Nüüd on mul veel täpselt 5 päeva jäänud lahkumiseni :'( mis on muidugi kõik nii ära planeeritud, et ma ei taha mõeldagi. Eile käisin veel kooliõdedega väljas, täna lähen veel klassivennaga välja, homme lähen yfukatega peole ja siis klassikaaslastega... Ma ei suuda ikka veel uskuda kui kiiresti see aasta on läinud! Ma kardan, et see on kas viimane või üks minu viimaseid postitusi siia blogisse (vähemalt olles Belgias), kui aega leian teen balli kohta ka postituse, kuid eks näis...

See on olnud üks uskumatu jaar minu elus!
Eestisse jõuan mina bussiga Brüsselist koos kõikide teiste vahetusõpilastega 4. juulil kell ~18.00 Pärnusse ja/või ~20.00 Tallinnasse.  Kohtumiseni 11 päeva pärast... :D

alustasin vaikselt juba pakkimisega... kõik v.a. riiete ja kasutuses olevad asjad  on sisse pakitud

MINU VAPUSTAV SÜNNIPÄEV!!!

See sünnipäev ei olnud mitte lihtsalt vapustav, kuid hämmastav, imeline, unustamatu ja ülimalt tore!!

Sünnipäeva ettevalmistus oli küll läbi mõeldud, kuid mitte just täielikult, nii siis jõudsin ma üks minut enne esimest külalist ise majja, mis ei olnud veel sugugi valmis või dekoreeritud jne...  Õnneks seda väga pahaks ei pandud ja sünnipäev algas väga ilusti.

Kõige pealt tulid muidugi kõik minu koolikaaslased. Belglased, kes on alati ülimalt täpsed kellaaegade suhtes... Istusime siis ilusa ilmaga väljas, mängisime libahundi mängu (Belgia oma) ja rääksiime niisama. Pärast sadasis ka kõik vahetusõpilased sisse ja pidu oligi alanud :D

siin pildil siis hulganisti vahetusõpilasi ja välismaalasi

sain oma klassivendadega pildile

minu tort, Pame kaunistatud, kes hoolega vaatab saab minu nime välja lugeda ;)

kook oli küll täielik success

 

Minu suurepärased kingitused: foto-mälestus-ilusate soovide album ja ennustav t-särk: "I survived Belgium" <3 Muidugi oli kinke veel ja kõik olid nii üliägedad ja vinged. Ma ei unusta seda sünnipäeva tõesti kunagi!!

Ecuadori ja Eesti ühine pilt (ainult Kadri on kuhugi kadunud)

nüüd Kadri ka ;)

tehti ka natuke lollusi (Crazy Estonian people :D! )

koolist sõbrannad ja Tony ... :D

enne väljaminekut veel grupi pilt!

Peale skaudilokaali läksime ka veel välja klubidesse, kohvikutesse... Mis oli lihtsalt suurepärane ja ma arvan, et mitte keegi ei unusta seda õhtut, see oli lihtsalt suurepärane!!! Kuid kõike ei tasu postitada ka, nii et jätan pildid siin kohal välja.

Kui tagasi tulime oli juba valgevõitu, kuid saime siiski natuke magada ka

ja siis hommikul veel pagarisse saiakesi sööma :P

Mu sünnipäev oli küll ajaliselt väga halval ajal (Belglased pidid eksamiteks alustama õppima), oli ta siiski tõesti imeline ja unustamatu, mul on tõesti nii suurepärased sõbrad ja ma hakkan kõike seda igatsema. Hetke seisuga on mul veel 19 päeva jäänud Belgias olla ja see teeb mind tõesti kurvaks, mitte et ma ei tahaks tagasi tulla, kuid ei taha siinset elu jätta.
Vahetusaasta on imeline!!!

Pluss võite mulle õnnesoovida, see oli mu 100. postitus :D