Tuju laes ja mina ise

Viimased kaks nädalavahetust on olnud paremad kui toredad ja täis kordumatuid mälestusi, eks näis kas järgnevad suudavad neid ületada :P

Palju Õnne sulle Helen, kes sa oled täielik imelaps, kuigi sa ise seda ei tunnista ega ei tea ja anna andeks, et ma enam ei mäleta isegi millal me kohtusime, sest tundub nagu me oleksime sõbrad olnud juba sajandeid.

Ise ma olen jõudnud juba paanika staadiumi: tulenev arvestuste nädal, pidev trennide graafik, Sille etendus, GEO EKSAM, YFU, sponsorlus, pidevad kirjavahetused, mis võtavad üllatavalt palju aega.... ühe sõnaga, ma olen kaotanud oma vaba aja taaskord. Kuid ma ka ei kurda, sest tean, et mult ei nõuta mitte midagi ületamatut, tahaksin küll asjadesse rohkem süveneda, kuid ma olen siiski leidnud ka piisavalt vaba aega lugemiseks viimasel ajal ja sõpradega olemiseks.

Lisaks peab ütlema, et trennis käimine on olnud ka kenaks lõbustuseks, täna sain ma sellest nii palju energiat juurde ja hea emotsiooni, et suutsin saavutada helgema vaate tulevikule (olenemata minu huvitavast trenni teekonnast, enda avalikust häbistamisest).