koduarest ja esimesed pisarad

Enne vahetusaastat niimoodi koduaresti saada, on omaette osavus ja täielik nõmedus. Üks õhtu kutsus Doris mind Mari juurde, kus oli enamik reiniku inimesi ja mis osutus väga meeldivaks seltskonnaks :S Nii tore oli näha Marit, Mariat ja Dorist, eriti kuna enam ei tea millal kohtub ja te olete nii lahedad. Kahjuks aga juhtus, et jäin mingil hetkel Mari juurde uneaega täis saama ja emale lubatud kojuminek jäi ära... Hommikul küll ärkasin kell kuus üles (täiesti iseseisvalt ja kogemata) ja lootsin jõuda koju enne vanemate äratust..... kuid see selleks. Lõpetuseks siis emme otsustas mind karistada koduarestiga :( mis osutus kõige halvemini ajastatuks kui võimalik. Ma küll ei kahetse seda õhtut, sest see jäi mulle nii meeldivaks ja seda mälestust teiega ma ei unusta, kuid SUVEL EI OLE VÕIMALIK KODUS ISTUDA!!! Täna, oma esimesel piinapäeval, olin ma lõpuks juba liigses masenduses ja nõudsin selle lõppu.

Minu õnneks, emme leebus natuke, mis võimaldas mul ära saata kõik oma kõige paremad trennikad üldse.

Ja kui ma sellest seltskonnast lahkusin (kella 10 paiku, et emme ajalimiidiga arvestada), üksikul tänaval kõndides, mul lihtsalt hakkasid pisarad voolama. Ma ikka veel tunnen, et mulle ei ole kohale jõudnud, et 8 päeva pärast olen ma Belgias, kuid nüüd mulle jõudis kohale, et siis ma enam ei näe oma sõpru. Ei saa enam istuda lõkke ümber, süüa parimaid küpsetisi, rääkida ja jutustada kõigest, millest süda soovib. Peale melanhoolset koju jõudmist, ma lugesin Kaadu, sinu kirja ja ma naersin ja nutsin ja naersin ja ma teen seda kõike uuesti vahetusaastal ja siis ma kirjutan sulle kõigest sellest lähemalt :D SA OLED PARIM!! Ja Helle pilti ma ei jõua ära oodata, sest kuigi te olete mul kõik ajusoppi süübinud oma naeru, lõbususe ja veel palju muuga, tähendab see mulle palju, kui saan teid kasvõi pildina kaasa võtta :D

TE OLETE PARIMAD